Eriolukord

Töötaja isoleerimine töökohale

Nii, nagu muud maailma, on ka Eesti riiki ja rahvast proovile panev koronaviirus testimas lisaks inimeste vastupidavusele ka meie õiguskorraldust, s.h seadusandlust tööõigussuhetes. Töösuhted on antud olukorras ühed kõvemini „tuld“ saavad suhted muude valdkondade kõrval ning puudutavad praktiliselt kõiki peresid.

Vabariigi Valitsuse 12. märtsi 2020. a korraldusega nr 76 kuulutati välja „Eriolukord“.
Eesti Vabariigi haldusterritooriumil. Olgu etteruttavalt öeldud, et reeglid on reeglid ja töösuhetes kehtivad tänases eriolukorras juriidiliselt siiski kõik normid, mida hädaolukorraseadus (HOS) ja selle alusel eriolukorra juhi vastu võetud korraldused ei luba muuta.

On ühest küljest loomulik, et tööandjad otsivad igaüks omal moel ja vastavalt enda töö või teenuse iseloomule lahendusi, kuidas tagada ettevõtte jätkuvõimekus või olulise teenuse osutamine. Küll aga soovin töötajate vaatevinklist vaadatuna rõhutada, et Vabariigi Valitsuse korraldus eriolukorra väljakuulutamise kohta ega eriolukorra juhi välja kuulutatud muud sellekohased korraldused ei peata ükski automaatselt muude seaduste kehtivust ega võimalda tööandjatel eriolukorra tingimustes töötajate suhtes välja mõelda meelevaldseid lahendusi.

Enam on tööandjatele südamele pandud võimaldada töötajatele kodutööd, et oleks võimalikult välistatud lähikontaktid ja minimiseerida inimeste liikumist. Ent see ei ole kohustus ja see ei tulene ühestki eriolukorra õigusaktst.

Küll aga pole üldse teemaks olnud olukord, kus tööandja on liikumiskeeldu tõlgendanud vastupidiselt ja sundkorras või täiendavate, töösuhtes sõlmitavate kokkulepete kaudu otsustanud töötajaid isoleerida töökohale, st keelanud töötajatel töölt lahkumise.

Soovin juhtida tähelepanu, et töötajate sundimine eriolukorra kehtivusaja jooksul töökohal püsimiseks ööpäevaringselt ei ole kooskõlas põhiseadusest (PS) tulenevate inimeste põhiõigustega ning sellist töökorraldust ei luba ei töölepinguseadus (TLS) ega HOS.

HOS § 31 lg 1 kohaselt võivad üksnes Vabariigi Valitsus, eriolukorra juht, eriolukorra tööde juht ja eriolukorra juhi määratud ametiisik kohustada isikut eriolukorra piirkonnast või selle osast lahkuma ning keelata tal eriolukorra piirkonnas või selle osas viibida, kui see on vajalik eriolukorra väljakuulutamise põhjustanud hädaolukorra lahendamiseks (edaspidi viibimiskeeld). Võimaluse korral säilitatakse isikule juurdepääs tema elu- või tööruumile. HOS § 31 lg 3 lubab lisaks eelpoolnimetatud pädevust omavatel isikutel või organitel liikumisvabaduse piirangu eriolukorra piirkonnas, kui see on vajalik eriolukorra väljakuulutamise põhjustanud hädaolukorra lahendamiseks.

Seega on liikumispiirangute kehtestamise pädevus üksnes eelpoolmärgitud vastutavatel isikutel ning tööandjal ei ole oma töötajate suhtes lubatud mingeid liikumispiiranguid kehtestada.

Lisaks ei rakendata HOS § 26 oma ettevõtte töötajatele, vaid nimetatud paragrahvis sätestatud töökohustus on mõeldud isikutele, keda saab nt tänavalt kaasata oma tegevusse.

Seega kehtib töötajate töölepingutele vaid töölepingu seaduse (edaspidi TLS) regulatsioon. Tööandja ja töötaja saavad kokku leppida. Muuhulgas peab töötaja tööaja korraldamisel ja kokkulepete sõlmimisel järgima töölepingu seaduses töö- ja puhkeaja kohta sätestatut ehk töötajale peab olema tagatud igapäevane ja iganädalane puhkeaeg ning töö tegemise aja üldine piirang, mis on sätestatud TLS § 46.

Tööandja võib ühepoolselt nõuda töötajalt ületunnitöö tegemist tööandja ettevõtte või tegevusega seotud ettenägematute asjaolude tõttu, eelkõige kahju tekkimise ärahoidmiseks (TLS § 44 lg 4).

Close Menu